Kuidas Võrukad baltikumi avastasid

Reisi eesmärk on sõita läbi kaks Eesti suuremat Saart ning ülejäänud Baltimaad. Esmalt Saaremaalt Hiiumaale, siis uuesti Saaremale, praamiga Ventspilsi, mööda mereäärseid teid Palangani ja sealt ots ümber ning tagasi Maarjamaale. Alustame matka 4. juulil ja teame, et tagasi peame jõudma 13. juuliks.Kõik, mis vahepeale jääb on lust ja lillepidu.

1. päev (04.07.08, reede) 370 km/1770

Plaan on startida hiljemalt kell 15, et kell 19 praamile jõuda. Pidin olema lõunani tööl, kuid isu pakid tsiklile panna ja kõik asjad üle vaadata on nii suur, et kell 11 olen juba kodus. Lõuna ajal helistab Kristjan ja teatab, et kas oleks võimalik tund aega varem startida, et kindlalt praamile jõuda. Minule sobib ning ootan Bandiiti ja Vulkaani kell 14 enda juures, et Kristjanile alumiiniumpada peale pakkida. Ilm on kuum ja ootan. Kell saab juba pool kolm, aga motamehi veel ei paista. Lõpuks jõuavad V&B kohale, Kristjan higistab meeletult ning läheb sauna pikutama. Kontrollime rehvirõhud ning sõit võib alata.
Kell 15 saame minema. Kuskil Abja-Paluja kandis süttib minu gixxeril tuli, mis tähendab, et mul on jäänud veel sõita umbes 15km, sest kütus hakkab lõppema. Miskipärast arvasin kodust lahkudes, et paak on täis – ilmselt eksisin. Õnneks jõudsime tanklasse ning plaan seitsmesele praamile jõuda oli veel jõus. Kuivastusse jõuame minuti pealt, praam on väljumas ning vaatamata pikale autoderivile mahume vabalt peale. Motameestel on hea meel, et nii täpselt arvestasime. Tühjade kõhtude õnneks oli paagikotti varuks pistetud juust, suitsuvorst ning leib. Meie õhtusöögile publikut jagus: valisime köögilauaks tsikliistme ja nii jälgis meid terve teki jagu inimesi. Sõit Virtsust Kuressaarde möödub kui linnutiivul – Tallinna turistid, X5-d ja Landcruiserid edenevad ca 130km/h ning meie nende sabas. Peagi oleme Mändjalas, kus ootavad meid Tauri, Ivika, Krete ja Maarja. Näitlejad Kait ja Maarius on juba lauluhoos. Pingeline võrguturniir, ujumine ja laulu lahing kestab varajaste hommikutundideni. Magame telkides, näitlejad autos, veinisõber Kristjan puu all tsiklite kõrval.

2. päev (05.07.08, laupäev) 390/1770km

Hommikul käime ujumas, sööme, Kristjanil on veinist pohmell. Laagri pakkimisega ja minekuga läheb kaua. Lõuna paiku saame liikuma ning eesmärk on minna Kuressaarde, et õhtul Viljandi Kultuurikolledži õpilaste(Kait ja Maarius) etendust „Draakon” vaadata. Tee peal käime läbi lemmikkohast, Nasva talust. Sealt pidavat koduõlut ja suitsulesta saama. Kala seekord ei anta, aga see eest saame kurikuulsat koduõlut, mis nii mõnegi mehega eelnevatel aastatel üks-null on teinud. Päeval mängime Ühisgümnaasiumi hoovis korvpalli, õlut ja vett kulub palju. Sööme, pikutame, peseme ning sätime ennast teatrisse. Vahest saab nalja kah. Etenduse võib kokku võtta lausega: „Olen veekann, pange mind keema!” Hilisõhtul on meeletu soov külastada kohalikku ööklubi Diva. Koduõlu maitseb hästi ning aeg möödub kiiresti. Peol kuulub tantsupõrand võrukatele. Tantsime kõik kõigiga, segiläbi ja korraga. Tantsulõvid Maarja ja Kaarel lendavad üle platsi siia ja sinna. Olime fotograafide lemmikud ning järgmine päev ilmuvad pildid elu24.ee portaalis. Kristjan saabub varahommikul viisviisteistbussiga ning hiljem selgub, et ta käis peale pidu etenduse peaosalisega(Elsaga) Vaekojas hommikust söömas.

3. päev(06.07.08 pühapäev), 530/1770

Pühapäeva hommik. Alkomeetri näidud – Kristjan juhib: 2,6 promilli, Kaarel teine: 2,5 promilli, Maarja kolmas: 1,1 promilli. Kõik tunnistavad, et eile oli lahe pidu ja ristivad hommiku „Mälupulga hommikuks”.

Ootame ilma selginemist ja alkoholi lahjenemist, et sõita Palade külla Krete sugulase Leo tallu. Praam Hiiumaale väljub 14.40, Triigi sadamasse on Kuressaarest ligi 40km sõita. Tauri ja Ivika stardivad enne meid. Maarja ja Krete riietuvad ümber motohiirteks ning padavai minema. Tee peal saame vihma, Kristjani ja Kaareli visiir pidevalt udune, ei tea küll miks. Kihutame parajas tempos ning 20 minutiga oleme sadamas. Jehuu, jõudsime.

Üsna peagi oleme Kärdlas. Nälg ajab vitsaga taga ning lähme kohvikusse sööma. Poisid kiidavad seljankat ja Tauri üritab kinnastega süüa. Kodinad uuesti kokku ja Palade poole teele. Et Krete külastas oma sugulast üsna ammu, ei mäleta ta täpselt kuhu minna. Palade külas väntab meile vastu üks lõbus tädi jalgrattal. Küsime teed ja tädi juhatab meid hea meelega. Kuna võrukad hiidlaste murdest hästi aru ei saa, keerame liiga vara ära ja saame Hiiumaa kiviseid kruusateid avastada. Kristjan jääb kraapsu tehes veidi kinni, aga õnneks on Kawasaki Vulcan üks universaalne-ekstreemne motokopter ja sõidab kasvõi üle põllu. Ukerdame tee peale tagasi ning näeme, et tädi lehvitab meile kaugelt ja vehib kätega õiget suunda. Lõpuks jõuame kenasti Leo tallu ja saame teada, et külatädi jõudis vahepeal oma rattaga juba Leo juurde sõtkuda ja öelda, et külaliselt olevat vale tee peale keeranud. On ikka kiired tädid seal Hiiumaal.
Käime meres ujumas ja Leo tutvustab meile tööplaani. Heinamaal ootavad ligi 300 palli kojutoomist. Pidavad minema umbes 2 tundi. Põld on eemal ning asume traktoriga teele. Sõidame rõõmsalt kärus ning joome õlut ja Belõi Aisti. Heinapalle tundub palju ning asume tööle, õnneks lendavad pallid kärusse sama kiiresti kui Belõi Aist meie kõhtu. Traktoristid Ivika, Maarja ja Krete teevad põllu peal uhkeid poognaid ning Kristjani heinaallergia on viimase vindi peal, atsihh-atsihh. Käib töö ja vile koos ning paari tunni pärast ongi pallid lakas ja brändi mokas. Sõidame käru kastis päikese loojangut vaadates heinapallide peal kodu poole tagasi. Peremees küttis talgulistele tänutäheks sauna ning andis purgi värsket mett otse kärjest. Päevast väsinud tsillime-grillime lõkke ääres ja saame teada, et heinapalle oli tegelikult ca 500, mitte 300. Tubli töö võrukad!

4. päev (07.07.08 esmaspäev), 590/1770

Hommik on sombune. Saateauto koos Tauri, Ivika, Maarja ja Kretega alustab tagasisõitu Võrru. Saadame nad ära ning hakkame asju pakkima. Arutame, vaatame ja kommenteerime Leo uut peldikuprojekti, pidavat olema Hiiumaa suurim välikäimla. Ja et järgmine kord Hiiumaale tulles valmis oleks! Kardame vihma ja vaatame Kristjaniga ilmateadet – vihmasadu terve päev. Positiivne on see, et nädala lõpuks lubab päikest ja sooja. Perenaine teatab, et Saaremaal pidavat juba sadama. Me ei lase ennast sellest heidutada ning asume teele. Nüüd algab motomatk, teised lahkuvad ning liigume kolmekesi Leedu poole. Saaremaa praamini on veel aega ja otsustame käia Ristna ja Kõpu tuletornis. Otsime Kõpu tuletorni ja raputame ennast märjal kruusateel, mis ainult Vulkaanile meelt mööda oli. Otsisime Kõpu torni ja leime Ristna. Kohapeal selgub, et esmaspäeval on torn suletud. Kõnnime veidi ringi ning remondime minu ratast ja sätime pakke. Gixxeril on paagi kinnitus tarvis üle vaadata, sest kruusteel tahtis paak jalge vahelt minema hüpata. Pisike remont ning viga kõrvaldatud. Paar vorstisaia kõhtu ja jällegi Kõpu torni otsima. Tuletornis teeme paar pilti ning jätkame oma matka. Taevas on ühtlaselt hall ja sajab, sõidame Triigi sadama suunas. See sõit jääb kauaks meelde. Teel on suured lombid ja sadu on tugev(40km järjest). Sajab, sajab, kannatame.
Jõuame praamile, oleme hommikust saadik olnud vihma käes. Minul ja Kaarelil on läbi jope luku vesi tunginud ja kõhu peal on loik. Kindad on kõigil vettinud. Kristjanil on jalad märjad. Ülesõidul täidame ristsõnu ja loeme motomaaniat. Rahvas vaatab meid imelikult, ilmselt tunnevad kaasa, et ilmataat on lätlane. Sööme Leisi pubis ilusate tüdrukute juures kõhu täis ja peame sõjaplaani ilmataadi vastu. Otsustame minna Karujärve kämpingusse, et seal oma asju kuivatada. Kohale jõudes saame tädiga jutule, et võime tema puhurit laenata ja tsiklitega majakese juurde sõita. Paneme kõikvõimalikke asju kuivama ja telgikotti avades voolab sellest välja õlusarnane vedelik. Viimases hädas oli Kristjan poest ostetud õlud telgikott mahutanud. Juhtus aga nii, et õlled olid vastu telgivaiasid ning purunesid. Säilitamise positiivse suhtumise ja olime rahul, et meil oli nüüd õlletelk. Kõrvalmajakeses on koha sisse võtnud rattamatkajad, kes samuti võitlevad vihmaga. Õhtusöögiks keedetud pelmeenid ja lonks Jägermeistrit.

5.päev (08.07.08, teisipäev) ???km ei märkinud enam miile üles sellest ajast

Viienda päeva eesmärk on jõuda Ventspilsi ning leida hilisõhtul ööbimiskoht. Laev väljub kell 18 ning peaks kohal olema kell 22. Peale hommikusööki käime Karujärves ujumas. Märkame, et asjade pakkimine võtab juba iga päevaga vähem aega. Otsustame võtta päeva rahulikult, Kuressaares käia ja ehk isegi kalale minna. Mõeldud-tehtud, kuid enne sadulasse hüppamist määrime kette ning märkame, et minu gixxeril on rattalaagri määre simmeri vahelt välja jooksnud ning laagris lõtk sees. Laager tahab kiiremas korras vahetust, ees on veel ca 1000km sõitu. Enamus päevast möödub helistades ja Kuressaares ringi otsides lootusega, et ehk juhtub kellelgi olema müügis sama mõõtu laager. Pärast tulemusteta otsinguid einestame linnas puu all koos tuttavate saarepiigade Marise ja Kerttuga. Otsustame, et venitame laagriga päeva lõpuni ja hommikul võtame ratta alt ning proovime midagi ette võtta. Laevasõit kestab neli tundi, enamuse ajast lahendame ristsõnu. Sööme kõhud täis ja teeme väikse uinaku. Ööbimispaika on Ventspilsist veel ca 30-40 km sõita. Nagu lubatud, kella kümneks oleme Lätimaal ning asume otsima kaardi pealt väljavalitud kämpingut. Uurime ja puurime ning lõpuks avastame, et meile on kruusateed tõsiselt meeldima hakanud. Selle asemel, et otse kämparisse sõita, tegime paraja tiiru mööda kruusateid ja avastasime maailma. Kui kohale jõuame on juba päris pime – isegi ühtegi tuld ei põle administraatori majas. Õnneks jalutab ta meie juurde ning tänu juhuslikule möödakäijale, kes ainukesena inglise keelest aru saab, suudame hinnas kokku leppida. Telk üles, pakid maha, pikk päev oli selja taha jäänud otsustasime Saaremaalt kaasa toodud koduõlle naha vahele pista. 3 liitrit õlut täitis kõhu ja tegi tuju vahvaks. Desmit latu i vsjo included.

6. päev (09.07.08) kolmapäev

Nagu plaanitud alustame geisexxeri laagri uurimisega. Kahest pingist ehitame korraliku puki tsiklile ja tagaratast eemaldub edukalt. Laager teeb koledat häält ja lõtk on sees. Sööme makaronirooga ja arutame mida ette võtta. Ei jää muud üle kui Kuressaarest kaasa ostetud tavotiga laager kokku määrida ja loota, et kestab matka lõpuni. Nüüd teeb laager ilusamat häält ja veereb paremini. Vähemalt mingi abi oli lahtivõtmisest. Lõunaks oleme Ventspilsis ja teeme jalutuskäigu kesklinnast mereäärde. Jätsime tsiklid koos pakkidega omapead. Sööme jäätist ning otsustame, et põrutame õhtuks Palangasse. Hilisel pärastlõunal avastame, et kõhud on nii tühjad, et enam ei jõua midagi vaaritama hakata. Tee peal lõunatame ühes külabistroos, mis on päeval söökla, õhtul pubi ja öösel klubi. All-in-one lõbustuskeskus. Vuntsidega mees räägib segiläbi inglise ja vene keeles, tellimuste esitamine läheb seega libedalt. Praed on superhead ja hinnad ka. Külastame Palanga infopunkti ning meid juhatatakse kämpingusse, mis on ca 15km linnast väljas. Pidavat olema parim ja merest kõigest 300m. Pärale jõudes saame aru, mis tähendab Leedus parim ja mis Lätis. Tingimused on kergeltöeldes kehvemad. Vanem saksa härra rolleriga on väga rõõmus, kui näeb, et soovime tema kõrvale oma laagri püsti panna. Mina ja Kristjan käime ujumas, Kaarel kardab suuri laineid. Õhtul ostame kohalike tüdrukute käest õlut ja snäkke, räägime veidi juttu ning lõpuks avame Jägermeistri. Uni tuli ruttu.

7.päev (10.07.08), neljapäev

6. päeva õhtuks oli Kaareli raadiosaatja peakomplekt alla andnud, kuulsime ainult krabinat ja sahinat. Hakkasime suure hurraaga remontima, selgus, et mikrofoni küljest on juhe lahti. See oleks tarvis uuesti tagasi joota. Ei tinutuskolbi ega jootevedelikku, ainult õnge küljest saadud tina ning kuum priimus. Pärast poolt tundi käte väristamist ja vandumist on mikrofon jälle töökorras. Mägiaivari tunne tuli peale kui sitast saia teha. Nüüd uuesti Palanga poole teele. Tee peal näeme palju siltidega tädisid, kes pakuvad soodsat ööbimist. „Kambariu nova” – nostalgia tunne tuleb peale. Pargime rattad kesklinna pubi juurde, kus tüdruk on nõus ilusa naeratuse eest meie riideid, saapaid, kiivreid hoiustama. Ilm on kuum ja lõpuks saame shortsid jalga, elama on laiffi ja põrutame randa. Külm õlu ja ilusad tüdrukud, paari tunniga oleme põlenud põssad. Käime söömas ja otsime endalegi ühe kambariu. Leiame üsna peatänava kõrval ühe maja suure hooviga, Kristjan räägib tädiga vene-inglise-leedu keeles. Tädi lubab tuba, duši ja puhta pesu – ühesõnaga vsjo included. Otsustame mõnusa päeva puhuks teha grupipildi, võtame pitsi rataste ja matka terviseks. Elagu motomehed! Sätime kohaliku ööklubi Honolulu poole ennast teele. Nimest inspireerituna kanname plätusid, shortse ja t-särke. Uksel ootavaid meid turvamehed, heidavad meie välimusele pilgu ja ütlevad vigases inglise keeles, et „Yuu haav to cheinge yuur clotths”. Kuna viigipüksid ja kingad tsiklikotti ei mahtunud, siis jääb tantsupidu ära. Kõnnime promenaadil, räägime lilleneiuga juttu, sööme ning lähme magama.

8. päev(11.07.08), reede

8. päev kujunes kogu matka seiklusterohkeimaks. Plaanime sõita vaikselt Eesti suunas ja Lätis otsida ööbimiskoht, kus kala püüda, õlut nautida ja telkimiskoht otsida. Lahkume üsna vara ja lõuna paiku oleme Lätis. Kaardi pealt näeme üsna suurt jõge, mille kaldale soovime ööbima jääda. Sõidame ringi, otsime – pole ühtegi telkimiskohta ega ujumiskõlblikku kallast. Otsustame sõita läbi linna, et piki jõe kallast edasi liikuda – ehk läheb kohaotsingutega õnneks. Terve linn on üleskaevatud ja teed puuduvad, ümbersõidud igal pool. Sõidame hambad ristis lihtsalt ühes suunas, et kuhugi jõuda. Lõpuks näitab teeviit, et jõuame Jurmalasse 100 km pärast. Kaardi pealt tundub, et tegemist on arvestatava teega. Sellest hetkest alates hakkame nägema tegelikku Lätimaa palet. Teekate on kergelt öeldes jube, koosneb ainult lappidest, tulemus on hullem kui treppis kruusatee. Esialgu kulgeme 50-60km/h. Möödub 15km ja tee on ikka samasugune, oleme lootuse kaotanud. Hambad ristis lisame kiirust, et aukudest üle libiseda. Veel samapalju ja oleme pääsenud. Saime lahti lõpututest aukudest ja lappidest, aga need asendusid vene rekkade, haigete džiibijuhtide ja kilomeetripikkuste järjekordadega metsaveo traktorite taga. Ühe sellise tagant pääsenud keerame kiiruse 130 peale ja sealt lendab vastu politseiauto. Vaade peeglisse ja näeme, et pidurdab, jääb teepeenrale seisma. Silme eest käis läbi pilt, kuidas saame läti konstaableid suurte lattidega sponsoreerida. Mida aga ei ole, on vilkurid tahavaatepeeglis. Hingame kergendatult, ilmselt pääsesime. Tükk maad enne Jurmalat läheb Kristjani kütusevaru reservi. Jõume napilt tanklasse, mööda vuhavad Bentleyd ja tanklas tuleb rääkima vene tsiklimees, kes räägib, et 6-silindriga Honda on uimane pill. Mehel on vanust kaks korda rohkem kui napis riietuses neidisel tagaistmel. Küsime turistide infopunktist nõu, kuhu telkima minna. Otsustame linnast eemaleoleva võimaluse kasuks. Tee peal käime poes, ilm on kuum, tilgume higist. Paarkümmend kilomeetrit mööda mereäärset teed ning peaksime jõudma kämpingusse. Sõidame viitade järgi ning jõuame endisse sõjaväe linna. Suured tühjad hooned, aknad puruks pekstud, hein on kõikjal niitmata. Varsti näeme esimest inimest, see on ratastoolis mees koos koeraga. Seejärel näeme kolmandat, neljandat jne…nad on kõik ratastoolis, kes ilma jalgadeta, kes alakehata. Linna keskel on olnud purskkaev, millest on saanud kinnikasvanud tiik. Seal istub kalamees, samuti ilma jalgadeta. Otsitav kämping osutub linna viimaseks majaks, selgub, et see on hoopis hotell. See ei sobi meile ning peame sõitma sama teed tagasi. Näeme kokku umbes 15 inimest selles linnas, nad on kõik invaliidid. Hirm tuleb peale, Kristjan ütleb: „Lähme kähku siit minema”. Meenutagem, et selline koht asub Lätimaal, 20km Jurmalast! Oleme mere ääres aga ühtegi telkimiskohta ei ole võimalik leida, kõik teed mere äärde on suletud. Kaardi pealt näeme, et läheduses on järv. Otsin telkimiskohta, sõidan kruusateed ligi 7-8km. Järv on kinnikasvanud, tee hakkab lõppema ja on sõiduautole läbimatu. Geisexxer näeb välja nagu offroad bike, heinad ripuvad ja rehvid on mudased. Oleme üsna kehvas seisus – alustasime laagri otsimist ligi 5-6 tundi tagasi ja me pole midagi leidnud, kõhud on tühjad, kala on püüdmata. Oleme vastupidiselt plaanidele teinud ühe suurema kilometraažiga päeva. Loobume vähemasustatud laagri otsimisest ja läheme kindla peale välja – Nemo. See on üks suur kämping, kuhu tulevad linnainimesed oma lastega, saksa vanurid autovagunitega ja peale meie veel kümneid eestlasi. Meie kõrval pesitseb vene perekond, nad söövad palju liha ja kuulavad jubedat vene popmuusikat. Sööme õhtust ja joome õlut, tuju läheb vaikselt paremaks. Lepime ühiselt kokku, et järgmine kord võtame kaasa parema kaardi ja ühtegi lõunasööki vahelt ära ei jäta, siis püsib tuju ka üleval. Käime ujumas ja mõlgutame mõtteid järgmise aasta matka suhtes. Lepime kokku, et varsti ostame endale enduurod ning sõidame läbi Ukraina ja Venemaa. Retke viimasel õhtul võtame pitsi kanget ja teeme piduliku lõpu.

9.päev(12.07.08), laupäev

Nemost põgeneme üsna varakult ja kimame kodupoole. Pealelõunaks oleme kodus. Veidi väsimust on kontides, Eesti Vabariigi silti nähes on sees soe tunne.

Kokkuvõte

Matka kestis kümme päeva ja sõitsime kokku 1770 km. Saime nii päikest kui vihma. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis on telgiga tunduvalt parem matkata, meil on RMK laagriplatsid ja hooldatud järvekaldad. See aga ei tähenda, et meile matk ei meeldinud. Jäime reisiga väga rahule, nalja sai palju, seltskond oli hea, tsiklisõit oli mõnus. Ootan juba järgmise suve tsiklimatka! Aitäh kõigile osalejatele.